Meie andmetel on Eestis TRE-d harjutatud 2011.a suvest alates ja sellest ajast alates on kogunenud üksjagu imetlusväärseid kogemusi ja kogetud tervenemist nii füüsilisel, emotsionaalsel kui psüühilisel tasandil. Jõudumööda kogume ja jagame neid "edulugusid" siin edaspidi Sinuga, hea lugeja!
Anu lugu
Olin laps, kes valis endale elukutse 10 aastaselt. Minust pidi saama ja sai baleriin. Olen kogu oma elu pühendanud professionaalsele tantsule, tantsides, õpetades ja tantsu luues. Ja ma olen teinud seda suure kirega. Olles 20 aastat pidevalt töötanud suure koormusega, olin oma keha ülekoormanud ning saanud raskekujulise puusaliigese trauma. Puusaliiges oli liigesest väljas, deformeerunud ja ma lonkasin. Liikumine oli ka valulik. Sellega kaasnes pidev stressiseisund nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Püüdsin pikka aega asjast üle olla, sest kasvatasin üksinda poega ja olin toeks ja abiks oma haigele emale.
Jõudsin TRE juurde läbi pikaajalise vabastava hingamise ja holotroopse hingamise praktiseerimise. 2011. aasta sügisel käisin Ole Ry ja Susanne Andrese poolt läbiviidud holotroopse hingamise kursusel ning sellele järgneval TRE kursusel. Seal otsustasingi jätkata õpinguid TRE instruktorina. Õppides ja praktiseerides Tre-d sügavuti ja järjepidevalt tundsin ma, et vanad kuhjunud pinged kehas ja pidev stress hakkasid pehmenema ning lahustuma. 2013. aasta sügisel aga juhtus sõna tõsises mõttes ime. Mu puusaliiges, mis oli pikka aega liigesest väljas, vajus harjutusi tehes omale kohale. Jah, ma lonkan veidi ka praegu, sest pikaajaline trauma on jälje jätnud, kuid enesetunne on kindlam, kõndimine on stabiilsem ja ma ei piinle valudes. Isegi näolihased ja ilme on pehmenenud. See kogemus on mulle õpetanud, et inimene saab väga palju iseenda jaoks ära teha ja TRE on selle teadmise teel olnud keha ja vaimu jaoks sõbralik vahend.
Jõudsin TRE juurde läbi pikaajalise vabastava hingamise ja holotroopse hingamise praktiseerimise. 2011. aasta sügisel käisin Ole Ry ja Susanne Andrese poolt läbiviidud holotroopse hingamise kursusel ning sellele järgneval TRE kursusel. Seal otsustasingi jätkata õpinguid TRE instruktorina. Õppides ja praktiseerides Tre-d sügavuti ja järjepidevalt tundsin ma, et vanad kuhjunud pinged kehas ja pidev stress hakkasid pehmenema ning lahustuma. 2013. aasta sügisel aga juhtus sõna tõsises mõttes ime. Mu puusaliiges, mis oli pikka aega liigesest väljas, vajus harjutusi tehes omale kohale. Jah, ma lonkan veidi ka praegu, sest pikaajaline trauma on jälje jätnud, kuid enesetunne on kindlam, kõndimine on stabiilsem ja ma ei piinle valudes. Isegi näolihased ja ilme on pehmenenud. See kogemus on mulle õpetanud, et inimene saab väga palju iseenda jaoks ära teha ja TRE on selle teadmise teel olnud keha ja vaimu jaoks sõbralik vahend.
Kaja lugu
Mina jõudsin TRE-ni (stressi ja traumat leevendavad harjutusteni) läbi sügavalt isikliku kogemuse. 1990. a. sündis mul poeg Karl, kellel diagnoositi Klippel-Trenaunay-Weberi sündroom. 17 aastat elasime siiski suhteliselt normaalset elu. Karl õppis küll Tondil toimetuleku klassis, kuid me saime koos kogu perega käia reisimas, jalgrattamatkadel jne.
Kuus aastat tagasi sai Karl aga halvatuse, mille tagajärjelt ta jäi lamama ega jaksanud ennast isegi voodis keerata. Poole aasta pärast avastati tal selgrool suur hematoom, mida ei ole võimalik opereerida. Kolm aastat tagasi määrati Karlile sügav puue ja ta vajab ööpäeavaringset hooldust. Nii käib meie pere juures juba aastaid hooldusõde ja onkoloogia koduõde. 2012. a-l oli Karli tervis aga nii halb, et ma olin koos temaga peaaegu neli kuud regionaalhaigla (pane nimi) sisehaiguste intensiivravi osakonnas.
Meie viieliikmeline pere - ema (Kaja), isa (Priit), lapsed: Karl (23), Linda(16) ja Amanda(12) - on väga kokkuhoidev ja üksteist toetav, kuid aasta tagasi hakkas jõud raugema ja lootusetus võttis maad. Karli haigushood muutusid järjest pikemaks ja karmimaks. Kuna ma enam-vähem teadsin, mida oodata ja kuidas poisi vaevusi leevendada, siis tänu sellele sain ka suhteliselt hästi hakkama stressiga. Kuid pärast poja eluohtliku seisundi möödumist ei saanud ma aga endaga enam hakkama. Pinge aina suurenes ja ma ei suutnud sellest kuidagi vabaneda. Püüdsin ennast veenda, et kõik on hästi, me oleme ju tublid. Kuid see ei aidanud ja stress aina suurenes ning ma ei osanud enam midagi ette võtta. Ma ei suutnud abi otsida ka psühholoogidelt või nõustajatelt, sest mul ei olnud jõudu rääkida oma olukorrast ning ma ei saanudki täpselt aru, millises olukorras ma olen? Samuti ei olnud mul piisavalt raha ja otsustusvõimet, et kodust välja minna - järjekordse arsti vastuvõtule.
2012 sügisel õnnestus mul tänu juhusele osaleda taanlaste Ole Ry ja Susanne Andersi TRE-d tutvustaval kursusel. TRE-st sai minu eneseabi päästerõngas. Mul oli võimalus osaleda TRE aastasel koolitusel, et õppida aitama iseennast ja oma pere liikmeid. Minu abikaasa hakkas ka regulaarselt TRE harjutusi tegema. Praegu olen koolitatud ja sertifitseeritud TRE õpetaja, kes saab aidata trauma- või stressijärgses seisundis inimesi. TRE suurepärased harjutused aitavad leevendada inimeste igapäevast stressi ja vabastada neid pingetest.
Karli füüsiline tervis ei ole paranenud, kuid meie pere liikmed on nüüd rahulikumad, pingevabamad ja avatuma meelega. Ma võin kindlalt öelda, et regulaarne TRE harjutuste tegemine leevendab pingeid ja taastab minu emotsionaalset ja vaimset tasakaalu.
Tänan kogu südamest Olet ja Susannet ja loomulikult Tiiat, kes vahendas need suurepärased inimesed Eestisse!
Kuus aastat tagasi sai Karl aga halvatuse, mille tagajärjelt ta jäi lamama ega jaksanud ennast isegi voodis keerata. Poole aasta pärast avastati tal selgrool suur hematoom, mida ei ole võimalik opereerida. Kolm aastat tagasi määrati Karlile sügav puue ja ta vajab ööpäeavaringset hooldust. Nii käib meie pere juures juba aastaid hooldusõde ja onkoloogia koduõde. 2012. a-l oli Karli tervis aga nii halb, et ma olin koos temaga peaaegu neli kuud regionaalhaigla (pane nimi) sisehaiguste intensiivravi osakonnas.
Meie viieliikmeline pere - ema (Kaja), isa (Priit), lapsed: Karl (23), Linda(16) ja Amanda(12) - on väga kokkuhoidev ja üksteist toetav, kuid aasta tagasi hakkas jõud raugema ja lootusetus võttis maad. Karli haigushood muutusid järjest pikemaks ja karmimaks. Kuna ma enam-vähem teadsin, mida oodata ja kuidas poisi vaevusi leevendada, siis tänu sellele sain ka suhteliselt hästi hakkama stressiga. Kuid pärast poja eluohtliku seisundi möödumist ei saanud ma aga endaga enam hakkama. Pinge aina suurenes ja ma ei suutnud sellest kuidagi vabaneda. Püüdsin ennast veenda, et kõik on hästi, me oleme ju tublid. Kuid see ei aidanud ja stress aina suurenes ning ma ei osanud enam midagi ette võtta. Ma ei suutnud abi otsida ka psühholoogidelt või nõustajatelt, sest mul ei olnud jõudu rääkida oma olukorrast ning ma ei saanudki täpselt aru, millises olukorras ma olen? Samuti ei olnud mul piisavalt raha ja otsustusvõimet, et kodust välja minna - järjekordse arsti vastuvõtule.
2012 sügisel õnnestus mul tänu juhusele osaleda taanlaste Ole Ry ja Susanne Andersi TRE-d tutvustaval kursusel. TRE-st sai minu eneseabi päästerõngas. Mul oli võimalus osaleda TRE aastasel koolitusel, et õppida aitama iseennast ja oma pere liikmeid. Minu abikaasa hakkas ka regulaarselt TRE harjutusi tegema. Praegu olen koolitatud ja sertifitseeritud TRE õpetaja, kes saab aidata trauma- või stressijärgses seisundis inimesi. TRE suurepärased harjutused aitavad leevendada inimeste igapäevast stressi ja vabastada neid pingetest.
Karli füüsiline tervis ei ole paranenud, kuid meie pere liikmed on nüüd rahulikumad, pingevabamad ja avatuma meelega. Ma võin kindlalt öelda, et regulaarne TRE harjutuste tegemine leevendab pingeid ja taastab minu emotsionaalset ja vaimset tasakaalu.
Tänan kogu südamest Olet ja Susannet ja loomulikult Tiiat, kes vahendas need suurepärased inimesed Eestisse!
Mirjami lugu
Tervenesin tabletita igal aastal mind külastanud seljanärvipõletikust, millega muidu vähemalt 3 päeva tavaliselt liikumatult voodis lebanud. TRE-d oli vaja läbi teha vaid kaks korda (ülima hoolivuse ja õrnusega enda keha vastu) ja olingi täisliikumises tagasi. Järgnevatel päevadel tundsin sisemist VAJADUST teha tre-d 2-3 korda päeva jooksul ja nii toimisingi. Lisaks selja tervenemisele, sain ka oma hinge kuulamisoskusele pluss punkte juurde. Kindlasti tunnetab igaüks oma valupiiri omamoodi, mina seekord nihutasin teadlikult ja samas hoolivalt oma valust läbi minemise piiri, läksin läbi valu.
Kristiine lugu
Minu kohtumine selle lihtsa, ent tõhusa meetodiga leidis aset 2011 aasta suvel kui otsustasin osa võtta ühepäevasest TRE-d tutvustavast õpitoast Ole Ry ja Susanne Andresi juhendamisel. Ma ei olnud varem sellisest tehnikast kuulnud ning pean tunnistama, et enne otsustavat „jah” sõna haarasid mind ka mitmed kahtlused.Minu jaoks said määravaks harjutuste looja, David Berceli isik ning vaated kõigele traumaga seonduvale ning olen endale tänulik, et toona osalesin, sest sellest päevast sai alguse elu, millest ma klisheelikult öeldes enam unistadagi ei söandanud.
Kuid milline siis mu elu oli? Lühidalt öeldes, olin omadega ummikus. Ja seda eelkõige selles mõttes, kuidas ma ennast oma kehas tundsin. Oli suvi ja puhkus. Kuid mina maadlesin tohutu nõrkuse ja jõuetusega, mis halli varjuna mind kogu viimase aasta oli saatnud. Südame piirkonnas ja kogu vasakut kätt hõlmav valu oli igapäevane kaaslane juba pikka aega. Söögiisu oli pea olematu ning öine uni katkendlik ja habras. Jah, ma olin läbipõlenud ja vajasin abi.
Esimest korda harjutuste seeriat läbi tehes ja sellele järgnevalt puusapiirkonnas ühtlast värinat-vibreerimist tundes ei osanud ma muud kui imestada oma keha imelise toimimisviisi üle. Mind valdas kummaline, justkui jääst ülessulamise tunne. Kogu protsessile järgnev rammestus oli sedavõrd sügav, et kohati olin kui purjus. Tegelikult aga teadsin oma sisemuses, et olen jõudnud koju. Ja see oli väga hea tunne!
Järgmised kolm kuud tegin regulaarselt harjutusi ja värisesin igal nädalal, muutused paranemise suunas aga algasid juba esimesest päevast. Uni muutus sügavamaks, südame pitsitus hakkas tasapisi järgi andma, jõuetusest sai jõud ja tehatahtmine. Tundsin end kui kevadine noor puu - juured sügavale maasse aetud, mahlad voolamas. Kui pingekolded saavad kehast vabastatud, toimub ka inimese meeleseisundis muutus paremuse poole. Nii tundsin ka mina, kuidas aastatega kogunenud üleelamised minust lahkuvad, et seejärel asenduda seesmise pehmuse ja selgusega. Kõige suuremaks võiduks pean aga seda, et pea kümme aastat valutanud puusaliiges, mis mitmetest traumadest ja operatsioonidest muserdatud oli, lõpetas piina tekitamise.
Praeguseks on TRE- harjutused saanud mulle abistavaks, pingeid maandavaks vahendiks ajahetkedel, mil elu oma kiiremat palet näitab. Ning ma olen tänulik Susannele ja Olele Eestisse tulemast ning oma teadmisi jagamast! Aitäh!
Kuid milline siis mu elu oli? Lühidalt öeldes, olin omadega ummikus. Ja seda eelkõige selles mõttes, kuidas ma ennast oma kehas tundsin. Oli suvi ja puhkus. Kuid mina maadlesin tohutu nõrkuse ja jõuetusega, mis halli varjuna mind kogu viimase aasta oli saatnud. Südame piirkonnas ja kogu vasakut kätt hõlmav valu oli igapäevane kaaslane juba pikka aega. Söögiisu oli pea olematu ning öine uni katkendlik ja habras. Jah, ma olin läbipõlenud ja vajasin abi.
Esimest korda harjutuste seeriat läbi tehes ja sellele järgnevalt puusapiirkonnas ühtlast värinat-vibreerimist tundes ei osanud ma muud kui imestada oma keha imelise toimimisviisi üle. Mind valdas kummaline, justkui jääst ülessulamise tunne. Kogu protsessile järgnev rammestus oli sedavõrd sügav, et kohati olin kui purjus. Tegelikult aga teadsin oma sisemuses, et olen jõudnud koju. Ja see oli väga hea tunne!
Järgmised kolm kuud tegin regulaarselt harjutusi ja värisesin igal nädalal, muutused paranemise suunas aga algasid juba esimesest päevast. Uni muutus sügavamaks, südame pitsitus hakkas tasapisi järgi andma, jõuetusest sai jõud ja tehatahtmine. Tundsin end kui kevadine noor puu - juured sügavale maasse aetud, mahlad voolamas. Kui pingekolded saavad kehast vabastatud, toimub ka inimese meeleseisundis muutus paremuse poole. Nii tundsin ka mina, kuidas aastatega kogunenud üleelamised minust lahkuvad, et seejärel asenduda seesmise pehmuse ja selgusega. Kõige suuremaks võiduks pean aga seda, et pea kümme aastat valutanud puusaliiges, mis mitmetest traumadest ja operatsioonidest muserdatud oli, lõpetas piina tekitamise.
Praeguseks on TRE- harjutused saanud mulle abistavaks, pingeid maandavaks vahendiks ajahetkedel, mil elu oma kiiremat palet näitab. Ning ma olen tänulik Susannele ja Olele Eestisse tulemast ning oma teadmisi jagamast! Aitäh!